Eestkostja määramine

Eestkostja seadmise eeldused

Kui täisealine isik ei suuda kas vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu oma tegudest aru saada või neid juhtida ning selline seisund on kestev, on kohtul võimalik määrata talle eestkostja. Eestkoste määramiseks peab esinema kaks asjaolu, seda üheaegselt ning nende asjaolude vahel peab esinema põhjuslik seos:

• isikul on kas vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire; ja

• isik ei ole oma seisundi tõttu võimeline kestvalt aru saama oma tegudest või neid juhtida.

Seda silmas pidades on Riigikohus märkinud, et isik, kes ei saa oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu kõikide igapäevatoimetustega hakkama, kuid kes saab oma tegudest aru ning oskab neid juhtida, ei vaja eestkostet. Selliste inimeste toetuseks on olemas sotsiaalteenused ning –toetused, mis soodustavad ning abistavad tema igapäevaelus hakkamasaamist (RKTKo 3-2-1-141-05, p 10).

Eestkostja seadmise menetlus

Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramiseks tuleb pöörduda kohtusse, esitades selleks vastavasisulise avalduse. Perekonnaseaduses on välja toodud ammendav loetelu inimestest, kes on õigustatud vastavat avaldust kohtule esitama. Nendeks on eeskostet vajav isik ise, tema vanem, abikaasa, täisealine laps või valla- või linnavalitsus. Kui avalduse on kohtusse esitanud inimene, kes eelnimetatud loetelu hulka ei kuulu (nt lapselaps, vanaema, poolvend, õde), keeldub kohus avaldust menetlusse võtmast. See aga ei välista kohtu õigust vastavat menetlust ise algatada.

Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine on hagita asi. Hagita asjades on kohtul õigus alustada menetlust ka omal algatusel. Seega, kui õigustamata isiku poolt esitatud avaldus sisaldab piisavalt informatsiooni, mis annab alust eeldada, et täisealine isik vajab eestkostet, on kohtul õigus vastav menetlus ise algatada. Selline õigus on kohtul ka siis, kui ta on eestkostet vajavast isikust teada saanud mingil muul viisil.

Nagu eelnevalt mainitud, isikule eestkostja määramisel on keskne küsimus sellest, kas ning millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud. Teisisõnu, millises osas ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida ning millises osas ta suudab, hoolimata oma psüühikahäirest, seda siiski teha. Selle välja selgitamiseks ei pea kohus tuginema üksnes avalduses esitanud tõenditele, vaid tal on võimalik ka ise tõendeid koguda ning asjaolusid välja selgitada. Tavapäraselt selgitatakse eestkostevajadus ning selle ulatus välja ekspertiisi kaudu. Kui ekspertiisi määramist ei ole taotlenud avaldaja, määrab selle kohus.

Samas ei saa kohus otsuse langetamisel tugineda üksnes ekspertiisile, vaid tal on seadusest tulenev kohustus kuulata isik, kellele eestkostjat taotletakse, ka isiklikult ära. Sellele reeglile on aga ka erand. Nimelt, kui isiku ära kuulamisest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda tema tervisele kahjulikud tagajärjed või kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt oma tahet võimeline avaldama, ei pea teda ära kuulama. Selliseks olukorraks on näiteks isiku koomaseisund.

Kui kohus leiab, et isik on piiratud teovõimega, määrab ta talle eestkostja. Sellega kaasneb kohtule ka kohustus iga 5 aasta järel kontrollida, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks ikka veel vajalik ning kas on alust eeskostja ülesandeid laiendada või kitsendada.

Eestkoste ulatus

Eestkoste ulatus sõltub sellest, millises ulatuses on isik piiratud teovõimega. Üldiselt määrataksegi eestkostja vaid nende ülesannete täitmiseks, milles isiku enda teovõime on piiratud. See ei ole aga absoluutne reegel, kuna seadus näeb ette, et kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu, siis eestkoste ei ole vajalik. See tähendab, et isegi juhul, kui kohus on tuvastanud isiku piiratud teovõime, siis sellest hoolimata ei vaja ta eestkostet osas, milles tema õigused ning huvid on kaitstud muul viisil. Eelkõige kui ta on volitanud kedagi oma asju ajama või tema perekonnaliikmed, muud abilised juba tagavad tema huvide kaitse. Volituse puhul on oluline, et see kehtiks. Selleks peab volitus olema antud ajal, mil täisealine isik on olnud volitamise osas teovõimeline. See tähendab, et eestkostet käsitletakse kõige raskema abinõuna, mida piiratud teovõimega isiku puhul kasutatakse. Võimaluse korral tuleks eelistada muid abinõusid.

Küsimustes, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ning suudab neid juhtida, ei ole isik piiratud teovõimega ning nendes küsimustes tuleb austada tema õigust vabale eneseteostusele. Seega nendes küsimustes võib isik iseseisvalt otsuseid vastu võtta ning õiguskäibes osaleda.

Eestkostjaks õigustatud isikud

Eestkostjaks saab määrata nii füüsilise kui ka juriidilise isiku. Juriidiline isik määratakse eestkostjaks aga alles siis, kui sobivat füüsilist isikut ei ole leitud. Seda ka suuresti ajutiselt, sest kui juriidiline isik saab teada, et on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja, peab ta sellest viivitamata kohut ja valla- või linnavalitsust teavitama. Juriidiline isik peab vähemalt üks kord aastas kontrollima, kas eestkostetavale on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja.

Hoolimata sellest, kas eestkostjaks määratakse füüsiline isik või juriidiline isik, on igal juhul oluline, et eestkostjaks määratav oleks ka ise eestkostjaks määramisega nõus. Kui eestkostetav on teinud ise ettepaneku eestkostja isiku määramise kohta, tuleb tema ettepanekuga arvestada. Nimetatud ettepanek on siduv seni, kuni see ei ole tema huvidega vastuolus.

Füüsiline isik, kes soovib eestkostjaks saada, peab oma isikuomadustelt ning võimetelt sobima määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Arvesse võetakse ka füüsilise isiku ning eestkostetava omavahelisi suhteid. Eestkostjaks ei või määrata tervishoiu-, hoolekande- või haridusasutuse töötajat, kus eestkostetav elab. Viimane kehtib ka juriidilise isiku korral. See tähendab, et juriidilisest isikust eestkostjaks ei saa määrata tervishoiu- või hoolekandeasutust, kus täisealine viibib.

Eestkostja kohustused

Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja. Ta peab järgima ja kaitsma eestkostetava huvisid. Eestkostja ei pea üksnes kaitsma eestkostetava varalisi ning isiklikke õigusi ja hüvesid, vaid tal on kohustus hoolitseda ka selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi– ja sotsiaalteenuseid. Eestkostja õiguste teostamisel tasub teada, et teatud tehingute tegemiseks (nt eestkostetava kinnisvara võõrandamiseks) vajab eestkostja kohtu nõusolekut. Sellised kohtu eelneva nõusolekuta tehtud tehingud on tühised. Mitmepoolse tehingu võib kohus hiljem heaks kiita, kuid kui ta seda ei tee, jääbki tehing tühiseks.