Isaduse tuvastamine

Vanemate ja laste omavahelised õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest nende vanematest. Lapse ema tuvastamine on reeglina probleemivaba, kuid isaduse tuvastamine võib kätkeda endas erinevaid õiguslikke probleeme.

Lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Eeldatakse, et lapse eostas mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus või kes on isaduse omaks võtnud. Nagu iga õiguslik eeldus, on ka see eeldus kohtulikult ümber lükatav.

Isaduse omaksvõtt

Isadus on võimalik omaks võtta sellekohase avaldusega. Seda saab teha vaid juhul, kui lapse põlvnemine sellest mehest ei tulene niigi seadusest. Isaduse saab omaks võtta vaid isiklikult (st mitte esindaja kaudu), seda ei saa ei teha tingimuslikult (nt ma olen isa vaid siis kui sa mulle last näitad) või tähtajaliselt (nt ma olen isa ühe aasta vältel). Neid nõudeid rikkuvad tahteavaldused on tühised.

Isaduse omaksvõtt vajab ka lapse ema nõusolekut, mis tuleb samuti anda isiklikult ning ei tohi samuti olla tingimuslik ega tähtajaline.

Isaduse tuvastamine

Isadust on võimalik kohtulikult tuvastada, esitades kohtule sellekohase hagi. Tegemist on erandliku hagiga, mida saab esitada vaid isiklikult. Isadust saab kohtulikult tuvastada vaid juhul, kui ühtki meest ei ole lapse isana kindlaks tehtud või kui senise isa isadus on edukalt vaidlustatud. Ehkki perekonnaseadus sätestab, et põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehes, siis praktikas tehakse seda DNA-testiga. Nende testide tase on tänaseks nii kõrge, et testi tulemustes ei ole enamasti mõistlikku kahtlust.

Pooled võivad ka ise korraldada DNA-testi kontrollimaks omavahelisi sugulussuhteid, kuid sellisel testil ei ole õiguslikku tähendust, ehkki see on oluline tõend. Isadust saab siduvalt tuvastada vaid kohus. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et sellise testi läbiviimiseks peab olema kõigi asjaosaliste nõusolek. EKEI ei uuri anonüümseid, veel vähem tahtevastaselt võetud proove.

Isaduse vaidlustamine

Isadust saab ka vaidlustada. Selline õigus on isal, kelle isadus on tuvastatud abielu alusel või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel endal. Isaduse vaidlustamine toimub kohtule hagi esitamisega.

Lisaks nimetatud isikutele, võib isaduse vaidlustada ka mees, kes arvab, et tema ise on lapse isa. Selline nõudeõigus on aga piiratud. Sellise nõude võib esitada aasta jooksul lapse sünnist arvates. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib kolmas isik isaduse vaidlustada vaid lapse (eeldatava) isa ja ema nõusolekul. Kui nõue esitatakse hiljem kui aasta jooksul lapse sünnist arvates, võib kohus selle siiski menetlusse võtta kui kohtu arvates on selleks mõjuv põhjus. Seadus mõjuvate põhjuste ringi ei reguleeri ning kohtul on siin suur diskretsiooniõigus.

Seadus võimaldab isaduse vaidlustada ka ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isaduse vaidlustamise asjaolud on inimesele teatavaks saanud. Tegemist on keerulise tõendamisküsimusega, kus piltlikult öeldes tuleb selgeks teha, kes kellega ja millal vahekorras oli.

Lõpetuseks tuleb märkida, et perekonnaseadus näeb ette veel rea isaduse vaidlustamise erandlikke aluseid. Näiteks võib seda teatud tingimustel teha ka laps ise, saades täisealiseks, või valdkonna eest vastutav minister põhjendatud kahtluse korral isaduse omaksvõtus järgides lapse kaalukaid huve. Seaduse seletuskirjas põhjendatakse seda vajadusega takistada varjatud lapsendamisi.