Kuidas nõuda elatist?
Alaealisele lapsele elatise nõudmine peaks olema üks kõige lihtsamatest nõuetest üldse. Paraku on tegemist valdkonnaga, kus kohtupraktika on perekonnaseaduse regulatsiooni sellisel määral edasi arendada ja laiendanud, et seadusest endast ei ole enam võimalik vastavaid reegleid mõista ega välja lugeda.
Elatisenõude esitab lahuselava vanema vastu formaalselt laps ise, tehes seda vanema kaudu, kelle juures ta alaliselt elab. Perekonnaseadus sätestab väga lihtsalt ja konkreetselt, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Käesoleval hetkel (2019. a) on kuupalga alammäär (nn miinimumpalk) 540 eurot kuus, mis tähendab, et iga laps peaks saama 270 eurot kuus. Sealjuures on seaduse sõnastus väga resoluutne: elatis "ei või olla väiksem". Esitades nõude miinimummääras, ei pea tõendama lapse vajadusi ega kulutusi. Elatist võib loomulikult nõuda ka rohkem kui seaduses sätestatud miiinimum, kuid sellisel juhul peab hageja tõendama, et lapse vajadused on tavapärasest suuremad. Eelkõige tuleb see kõne alla erivajadustega laste puhul.
Kohe pärast seda kui seadus sätestab, et elatis ei tohi olla väiksem kui pool miinimupalgast, järgneb erand, mille esinemise korral võib elatis ikkagi olla väiksem. Seda eelkõige siis, kui ülalpidamiskohustusega vanem on töövõimetu või kui tal on vähemalt veel üks laps, kes jääks elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teise (või rohkemate) laste olemasolu ei vabasta kohustatud vanemat ülalpidamiskohustusest täielikult vaid kohustatud vanem peab sel juhul oma lapsi võrdselt ülal pidama, koheldes neid ühetaoliselt.
Kohtupraktika on seda üsna lihtsat regulatsiooni aga oluliselt laiendanud leides, et seaduses sätestatud erandite loetelu ei ole mitte ammendav vaid lahtine. Nii on elatise vähendamisel lisaks seaduses sätestatule võimalik arvesse võtta mh ka lapsele makstavaid riiklikke toetusi, aega, mil laps viibib suhtluskorra alusel lahuselava vanema juures ning lahuselava vanema rahalist panust lapse heaks. Vaidluseid ja probleeme tekitavad praktikas tavapärased olukorrad, kus laps viibib suhtluskorra alusel vahepeal ka teise vanema juures. Kohtupraktika kohaselt peaks seda elatise suuruse määramisel justkui arvesse võtma, kuid seaduse tekst seda erandlikuks asjaoluks või mõjuvaks põhjuseks ei loe. Ka on tavapärane, et lahuselavad vanemad lepivad ise või kohtu vahendusel kokku lapsega suhtlemise korras, mistõttu selles ei ole mitte midagi ebatavalist, mis annaks aluse elatise erandlikuks vähendamiseks. Kohtupraktikas ei ole kujundatud selget reeglit, kuidas sellist elukorraldust arvesse võtta.
Teiselt poolt on kohtupraktikas mõistetud, et seaduses sätestatud elatise erandite laiendamine ei saa olla lõputu ning võimalusel tuleks eelistada üldreeglit ja kohustuslikku elatisemäära. Samas on erandite, mida seadusest ei ole võimalik välja lugeda, hulk tänaseks suur ning mõistlik oleks tuua kohtupraktikas kujundatud reeglid ka seaduse teksti. Samuti on Riigikohtu praktikas leitud, et seadusega kehtestatud elatisemäär on liialt kõrge ning seadusandja peaks selle üle vaatama. Kas see seisukoht on põhjendatud, on vägagi vaieldav, kuid elatiseregulatsioon vajaks kaasajastamist ning kohtupraktikas kujundatud seisukohtade toomist seaduse teksti. Kui üldse on mõni regulatsioon, mis peaks olema võimalikult lihtne ja arusaadav, on selleks just elatisenõuded.
Kommentit