Saamata jäänud tulu hüvitamine

Võlaõigusseaduse kohaselt on üheks hüvitatava kahju liigiks saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tuluks loetakse võlaõigusseaduse § 128 lg 4 kohaselt kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olev asjaolu ei oleks esinenud. Lisaks võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

Saamata jäänud tulu võib iseenesest hõlmata mitut liiki tulusid, mis jäävad kahju tekitaja õigusvastase tegevuse tõttu saamata. Näiteks kuulub selle alla kahjustatud isiku poolt saamata jäänud töötasu ja muud sissetulekud, samuti saamata jäänud ettevõtlustulu üldiselt, edasimüügist saamata jäänud tulu ning kahjustatud või hävinud asja hinnatõusust saamata jäänud tulu. Nii nagu ütleb saamata jäänud tulu definitsioon, loetakse tulu saamise võimalusest ilma jäämist samuti saamata jäänud tuluks.

Saamata jäänud tulu ei ole sama mis puhtmajanduslik kahju, ehkki sageli aetakse neid mõisteid segi isegi kohtupraktikas. Puhtmajanduslik kahju on spetsiifiline kahjuliik, mida käsitleme edaspidi.

Saamata jäänud tulu ulatust on tihti keeruline tõendada, kuivõrd tegemist on oletusliku tuluga ja tulevikus tekkiva kahjuga. Selle probleemi kompenseerimiseks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ehkki saamata jäänud tulu suuruse kindlaks tegemine ei pruugi tihti olla üheselt selge ja kerge protsess, ei tohi kohus jätta saamata jäänud tulu välja mõistmata pelgalt tõendamisraskuste tõttu. Kohtupraktika kohaselt tuleks saamata jäänud tulu suuruse määramisel hinnata peamiselt seda, millega ja millises suuruses tulu oleks teeninud sel ajal, kui kohustusi oleks täidetud nõuetekohaselt (RK otsused 3-2-1-56-05, 3-2-1-173-12). Arvesse tuleb võtta ka enne rikkumist teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamise võimalusi ning seda kui isik on teinud eelnevaid investeeringuid kasu saamiseks (RK otsus 3-2-1-173-12).

Üldjuhul ei saa saamata jäänud tulu nõuda lepinguväliste võlasuhete raames (st deliktiõigusliku nõudena), kuid ka siin on erandeid. Näiteks võib saamata jäänud tulu nõue siiski olla õigustatud, kui kahju tekitamise õigusvastasus seisneb majandus- või kutsetegevusse sekkumises, seadusest tuleneva kohustuse rikkumises või heade kommete vastases tahtlikus käitumises. Eriregulatsioon on ette nähtud surma või kehavigastuse põhjustamise korral.

Selleks, et tõendada saamata jäänud tulu, tuleb isikul üksnes tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus sel perioodil tulu saada (RK otsused 3-2-1-94-08, 3-2-1-55-11, 3-2-1-100-13), kuid kahju tekitaja tegevus muutis selle võimatuks. Näiteks on Riigikohtu otsuses 3-2-1-94-08 selgitatud olukorda, kus kannatanu nõudis kahju tekitajalt kinnistu edasivõõrandamisest tuleneva saamata jäänud tulu hüvitamist. Riigikohus leidis, et sellise vaidluse korral tuleb saamata jäänud tulu nõudval isikul tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus võõrandada kinnistu kallimalt, kui ta selle ostis ja nõude ulatus sõltub sellest, kui kallilt oli tal võimalus kinnistu müüa.

Selleks, et kahju tekitaja saaks nõuet ümber lükata, peaks ta näitama, et teatud põhjustel poleks seda tõenäolist tulu siiski saadud. Igal juhul tuleb aga saamata jäänud tulu kindlakstegemisel eeldatavast sissetulekust maha arvestada vajalikud kulutused sissetuleku saamiseks (RK otsus 3-2-1-90-99). Maha tuleb arvata ka kogu kasu, mida kahju kannataja rikkumisest sai (nt erinevad hüvitised), kuna kahju hüvitamine ei tohi regulatsiooni kompensatsioonieesmärki arvestades viia kannatanu rikastumiseni.

Kahju hüvitamise nõuet esitades on alati mõistlik selgitada välja, kas konkreetsel juhul on võimalik nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist. On võimalus, et poolte vahel on kokku lepitud saamata jäänud tulu hüvitamise piirangud, kuid sellisel juhul peavad sellised piirangud olema siiski kehtivad. Arvesse tuleb võtta näiteks vastutusest vabastamise või piiramise kokkulepete, aga ka tüüptingimuste regulatsiooni. Üldjuhul on lisaks otsesele varalisele kahjule võimalik nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist.