Tehnilise rikke kindlustus - probleem kõigi jaoks?

Mitmed suured kindlustusfirmad on pakuvad tehnilise rikke kindlustust. Ehkki reklaami järgi on tegemist suurepärase tootega, mis võimaldab kindlustustunde nii auto ostjale kui müüjale, on tegelikkus sageli erinev. Halvemal juhul ei aita tehnilise rikke kindlustus kumbagi.

Alustuseks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tehnilise rikke kindlustus ei kata kogu autot ning kõiki selle süsteeme. Kindlustuslepingute üldtingimustes on loetletud, mida täpselt kindlustus katab, kuid iga loetelu tähendab seda, et auto need osad ja süsteemid, mis on kindlustuslepingus loetlemata, ei ole ka kindlustuslepinguga kaitstud.

Sageli on kindlustustingimused vastuolulised. Ühes sättes öeldakse, et mootori rikkest tingitud remondi või asendamise kulu, hüvitatakse, kuid teises lisatakse, et rike ei tohi olla mootori toitesüsteemis. Üks säte kaitseb pidurisüsteemi, kuid teine välistab pidurikettad, -klotsid ja -sadulad. Pidurisüsteemis kuigi palju rohkem osi ei olegi.

Kindlustustingimused võivad lisada, et tehnilise rikke kindlustus ei laiene kuluosadele. Kuna iga auto paratamatult kulub ning ükski osa ei ole selle eest kaitstud, peetakse sageli vaidlusi selle üle, kas miski, mida üldiselt kuluosaks ei peeta (nt käigukast) võib ikkagi olla kuluosa kindlustustingimuste mõttes.

Tehnilise rikke kindlustus katab vaid ootamatute rikete remondikulu. Klassikaline on vaidlus, kas klient, kes ostab nt 8 aastat vana auto, võib ikka eeldada, et tema autol kindlustusperioodi jooksul ühtegi riket ette ei tule, või on rikked, mis selle aja jooksul ilmnevad, siiski ikkagi vähem või rohkem oodatavad ja ettenähtavad.

Vaielda võib sellegi üle, kas rike ilmnes kindlustusperioodil, või olid rikkeni viinud algpõhjused olemas juba auto üleandmisel. Viimasel juhul ei ole rike jällegi kindlustustingimustega kaetud, kuid võib muidugi kujutada endast müüja müügilepingust tulenevat vastutust.

Eraldi tuleb tähelepanu pöörata sellele, et igale kindlustusjuhtumile rakendub kindlustusvõtja omavastutus. Tavaline omavastutuse määr on 200 – 300 eurot kindlustusjuhtumi kohta. Kui mõelda, et suurema tehnilise rikke remont võib maksta tuhandeid eurosid, ei tundu selline omavastutus kuigi suur. Ainult, et seda arvestatakse kindlustusjuhtumi põhiselt.

Näiteks kui ühel koledal hetkel hakkab äsja ostetud auto kapoti alt tulema hirmsat häält ja auto seiskub, on vähetõenäoline, et selle remondiks on vajalik vaid ühe nt 2000 eurot maksva varuosa vahetamine. Oluliselt tõenäolisem on, et selleks on vaja vahetada terve rida varuosi, millest igaüks maksab nt ca 100 eurot, kuid mille kõigi vahetamine on eraldi töö ja seega kulu. Kui auto uuesti liikuma saamiseks on vaja vahetada kümme sellist varuosa ja igaühe vahetamiseks kulub 2 tundi tööd 50 euro suuruse tunnihinnaga, võib see kindlustusvõtja jaoks tähendada 2000 euro suurust väljaminekut, kuid täpselt 0 euro suurust kindlustushüvitist, kuivõrd iga varuosa jääb alla omavastutuse määra.

Ehkki tehnilise rikke kindlustus võib tõepoolest olla kindlustusvõtja jaoks oluliseks abiks, võib see olla eraldi ebameeldiva vaidluse allikaks, mida kindlustusvõtja ei tarvitse suuta võita. Tehnilise rikke kindlustuse lepingud ei ole koostatud selleks, et tagada autoostjale kõrgeimat võimalikku meelerahu, vaid eelkõige selleks, et kindlustusfirma saaks pakkuda oma toodet ja teenida sellest tulu. Selles ei ole midagi keelatut ega isegi mitte taunitavat, kuid kindlustusvõtja peab olema lepingut sõlmides valmis selleks, et ta ei tarvitse saada mitte ainult katkise auto vaid ka vaidluse kindlustusfirmaga.