Mida kujutab endast võlaõigus?

Võlaõigus on üks olulisemaid eraõiguse valdkondi, millele tugineb ühiskonnaliikmete varaliste suhete õiguslik regulatsioon. Võlaõiguse ülesandeks on reguleerida neid elutegevuse valdkondi, mille raames saab luua võlasuhteid. See hõlmab eelkõige, kuid mitte ainult, majandussuhteid ning äritegevust.

Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning sellele vastav võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. Võlasuhted on oma olemuselt relatiivsed, st õigused ja kohustused tekivad ainult poolte vahel. Pooled võivad kokkuleppeliselt anda nõudeõigusi ka kolmandatele isikutele, kuid nad ei saa kolmandaid isikuid millekski kohustada.

Võlaõigus on seega paljuski lepinguõigus. Peamised lepingutüübid, mida võlaõigus reguleerib, on müügileping, üürileping, laenuleping, kinkeleping, käsundusleping, töövõtuleping, veoleping, tervishoiuteenuse osutamise leping, liisinguleping, kindlustusleping jt. Võlaõigus reguleerib kõiki lepinguid, sh atüüpilisi lepinguid ehk lepinguid, mida seadus otseselt ette ei näe, kuid mis ei ole olemuslikult keelatud. Võlaõiguse üldine põhimõte on lepinguvabadus, mille kohaselt pooled käsutavad oma õigusi ise. Pooltel on õigus kokku leppida kõiges, mis ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega. Sealjuures võib reeglina kokku leppida ka seaduses sätestatust teisiti, seni kuni seadus seda otsesõnu ei keela ning see ei lähe avaliku korra või heade kommetega vastuollu. Lepingud on sõlmimiseks vabad ning täitmiseks kohustuslikud. Lepingu sõlmimise kohustus saab tekkida vaid väga erandlikel asjaoludel.

Lisaks lepinguõigusele hõlmab võlaõigus ka tervet rida lepinguväliseid õigussuhteid, mis ei teki mitte kokkuleppe vaid seaduse alusel. Sellest oluline osa on lepinguvälise kahju hüvitamise õigus (deliktiõigus) ehk kõik kahju tekitamise juhtumid, mis ei ole hõlmatud lepinguga ning ei ole põhjustatud lepingurikkumisest. Näiteks kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad kellegi tervise kahjustamisest, au teotamisest või isiklike õiguste riivest. Siia alla käivad ka riskivastutus (nt loomapidaja või ohtliku ehitise omaniku vastutus) ning tootjavastutus.

Teine peamine lepinguväliste võlasuhete valdkond on alusetu rikastumise õigus, mis erinevalt tavalisest eksiarusaamast ei ole mitte üks konkreetne nõue, vaid terve õigusharu oma erikoosseisude, reeglite ja eranditega. Alusetu rikastumine seisneb eelkõige olukordades, kus keegi rikastub teise arvelt ilma, et tal oleks selleks õigust. Lepinguväliste võlasuhete hulka kuulub ka käsundita asjaajamise regulatsioon, mis reguleerib olukordi, kus üks isik teeb midagi teise kasuks, ilma et teda oleks selleks õigustatud ega kohustatud. Viimaks hõlmavad lepinguvälised võlasuhted ka tasu avaliku lubamise regulatsiooni.